Kindlasti on paljud Elu24 vahendusel ka siia jõudnud, aga kibekiirel võtte- ja montaažiperioodil pole aega jätkunud siinset blogi värskendada. Proovin seda viga tasapisi parandada ning lisada siia üht-teist, mis kõik paratamatult Elu24 ära ei mahu.
Tegelikult on siin sellest ka varem veidi kirjutatud, aga kuna ka suvistel võtetel viibinud moeblogija Piia Õunpuu (Bowtie Diaries) oma blogis veidi puudutas montaaži, ehk on mõistlik see üle korrata. Inimene, kes ei ole ise telesaateid kokku pannud, ei saagi ette kujutada, kuidas see kõik käib - ka Piiat natuke kurvastas, et tema pikast ja südamest tulnud kommentaarist jõudis saatesse ainult lühike lauseke.
Kõigepealt veidi veel võtetest.
Modellisaate võttepäevad on tõesti täpselt nii pikad, kui Elu24 blogisissekandes kirjeldatud - kõik need kolm augustikuist nädalat tuli end nii modellidel kui ka meeskonnal sageli juba isegi enne kella 7 maast lahti ajada ja võtteplatsile minna, kust tagasi majja sai alles öösel.
Mida modellid majas pärast võtteid tegid, lugege Elu24st. Aga ka saatetiim ei saanud setilt naastes kohe magama minna. Meie koos režissöör Oliver Muraveiski ja valvekaameramehega elasime kõik need nädalad modellimajas - kolisime samamoodi sinna sisse nagu modellidki, ikka mitme kohvriga. Kodus käia polnud aega ja lähedastele helistamiseks oli sama vähe võimalusi kui modellidelgi - lihtsalt aega ei jätkunud, sest kogu aeg oli tegemist. Või kui tegemist parajasti polnud, vajusid silmad nagu iseenesest kinni.
Saate toimetus tegeleb pärast võtteid igasuguste asjadega. Osa inimesi valmistab maja järgmiseks võttepäevaks ette, köögis värskendatakse toidutagavara ning kokk valmistab tuleva päeva põhiroa, mida oleks mugav võttepauside ajal soojendada.
Tehniline meeskond tõmbab kaamerakaarte arvutisse, et järgmisel päeval oleks kuhugi uut materjali salvestada. Kaarte kulub tohutult, sest kaamerad ketravad sellise saate puhul kogu aeg, ja neid on setil alati vähemalt kolm.
Režissöör ja toimetaja peavad jälgima majas toimuvat ning leidma aega järgmise võttepäeva kondikava ülekäimiseks.
Meie töömesilasest tootmisjuht Anne Rinne tegeleb mõnikord viimase hetkeni järgmise pildistamise korraldamisega - vaja on leida fotograafid ja stilistid (enamasti on nemad küll leitud juba enne võtteperioodi algust, aga mõnikord graafikud muutuvad ja tuleb otsast alata), võttekohad ning kõik vajalikud atribuudid. Anne koordineerib kõike, mis puudutab võtteplatsi moepoolt.
Ja kui võtted on läbi, pääseb osa tiimist väljateenitud puhkusele, teisel osal aga jätkub vaat et veelgi kibedam töö.
Nimelt tuleb see meeletu kogus materjali läbi vaadata ja intrigeerivateks saadeteks monteerida.
Paratamatult ei mahu kõik filmitu saatesse - blogija Piialt mahtus avasaate catwalki-ossa ainult üks lause, aga mõnelt teiselt ei suuda me saatesse mahutada ühtki piiksu. Palju materjali on filmitud ka igaks juhuks, sest kunagi ei tea, kas või kui palju mingit osa monteerimisel täpselt vaja läheb ning alati on parem toota rohkem materjali kui pärast tegemata jäänut kahetseda.
Ka modellide intervjuud, kust saatesse mahuvad ainult valitud killud, kestavad ju tegelikult mitu tundi - ühe modelliga ei räägita kunagi vähem kui 10 minutit korraga ja vahel tuleb kaamera ees istuda ja oma emotsioonidest aru anda lausa pool tundi või kauem.
Ühe saate jaoks on meil sageli filmitud 30 - 40 tundi materjali, hooaja alguses võib materjali olla isegi vaat et poole rohkem. Kujutage nüüd ise ette, millist tööd nõuab kõiki neid kümneid tunde kokku suruda üheks 43 minutit kestvaks episoodiks. See ei ole lihtne töö.
Nagu tegijatel ikka, juhtub vahel ka äpardusi - kaamerakaardid võivad võtteplatsisaginas kaduma minna (juhtub haruharva, aga sel hooajal paraku avasaates nii oli) ja siis on montaažis paanika; materjali läbivaatamisel võib selguda, et tehnika on alt vedanud - heli ei ole üldse kuulda jne. Siis me peame olema nutikad ja leidlikud.
Monteerimisel tõstame mõnikord sündmusi teise järjekorda kui need reaalajas toimusid, lühendame kõike, tõstame dramaatilisemaid kohti esile - seda tehakse iga saate puhul. Tihti ei lubagi eluoluline paratamatus võtetel saateosi filmida sellises järjekorras, nagu need olid eetrisse planeeritud, nii et teame juba filmimise ajal, et selle või teise asja tõstame montaažis õigesse järjekorda.
Põhjuseid, miks ei saa kõike lineaarselt filmida, võib olla palju - kellegi ajagraafik ei luba teatud päeval pildistama tulla, mõni võttekoht pole õigel päeval saadaval, ilmaolud veavad alt vms.
Ning veel üks asi - pihikambri materjale läbi vaadates on selgeks saanud, et modelle häiris väga see, et nad ei teadnud kunagi ette, kuhu järgmisel päeval minnakse ning mis neid ees ootab.
Võin kinnitada, et nii see oli - ja Ameerika originaalsaates on salastatus tegelikult veelgi karmim (seal ei tohi võtteplatsil enamik taustatiimist modellidega suheldagi, meie nii ebainimlikud ei ole - osalejad ei tohi tunda, nagu oleks nad vanglasse sattunud).
See on loomulikult sellepärast, et saada modellidelt kaamerasse võimalikult ehedaid reaktsioone. Näiteks kui viime nad kõrgustesse pildistama, ei taha me, et nad enda emotsioone enne välja elada jõuaksid kui võttepäev tegelikult kätte jõuab ja me kaamerad valmis paneme.
Ära rääkida ei jõudnud ma pooltki kaadri taga toimuvast, aga jätk mõnel teisel päeval!
Ma pole küll kordagi seda saadet vaadanud (Eesti versiooni), aga huvitav lugemine sellegipoolest.
ReplyDeleteAmeerika saates igatahes jääb kohati ikka väga näideldud ja lavastatud tunne, kuid nii palju kui muid eestlaste tehtuid saateid olen näinud Eesti kanalitel... Siis peaks mainima,met eestlased lihtsalt ei oska drmatiseerida nii üle kui saate tegijad seda tahaks ja kui nad isegi näitlevad oma tundeid üle võlli, siis tundub see väga võlts.