Lugesin Tippmodelli Facebooki-lehelt rahulolematu televaataja nurinat, kes leidis, et Goldtime vaevalt oli rahul moeloojast saatejuhi Liisi Eesmaa stilistikaga, kus loodi kontrast glamuursete ehete ja rustikaalse keskkonna vahel.
Selle postituse teemaks ei ole stilistide ega fotograafide professionaalsus, vaid kuidas meie fotod ja nende stiil üldse sünnivad.
Konkreetselt Goldtime`i fotoshoodist nii palju taustaks, et kuna modellisaate fotode kliendid on reaalsed ja ootavad kasutatavat tulemust, samuti tasuvad selle eest täpselt samamoodi nagu päris moemaailma kliendid, ei tehta ühtegi stilistikat ega sponsoriga seotud ülesannet pimesi. Kõik on alati eelnevalt kokku lepitud ja koostöölepingutega kinnitatud - selle nimel tegutseb produktsioonitiim paar võtetele eelnevat suvekuud.
See tähendab, et stilistid ja fotograafid enda fantaasial päris vabalt lennelda lasta ei saa. Kliendil on oma ettekujutus, oma soovid ja vajadused, millega tuleb arvestada ja algset ideed sellele vastavaks lihvida. Teeme kogu aeg suuri kompromisse ja mõnestki efeksemast lahendusest tuleb loobuda, kuna kliendil ei oleks valmis tulemusega midagi peale hakata, see ei sobiks brändi kontseptsiooni ja imidžiga jms.
Lisaks klientide seatavatele raamidele paneb raamid paika aeg. Saate võtetel ei saa ükski fotograaf ega stilist endale lubada harjumuspärast töötempot, kus ühe päeva jooksul sageli pildistataksegi vaid ühte-kahte modelli. Saates tuleb sama aja jooksul üles võtta hooaja alguses koguni 13 modelli (tähelepanelik televaataja ilmselt ka märkab, et hooaja edenedes, kui modelle jääb vähemaks, muutuvad stilistikad keerulisemaks - mida vähem modelle, seda rohkem jääb aega keerulisemate asjadega tegelda). Nokitsemiseks-pusimiseks aega paraku ei ole, modellisaatele saavad töötada ainult need, kes mõtlevad ja tegutsevad kiiresti ning vastavalt etteantud raamidele ja oludele. Mida kvaliteetsemat tulemust nad seejuures annavad, seda õnnelikumad oleme.
Kokkuvõtteks võib öelda, et reaalsus võtteplatsil või telesaate ettevalmistusel on siiski midagi muud kui tavainimene endale ette kujutab. Ning mis puudutab "ebaprofessionaalsust", mille all vaatajad sageli mõtlevad, et meil ei tehta ehk nii efektseid asju kui USAs, siis loomulikult takistab meid ka raha. Mõelge loogiliselt, kallid inimesed - televisioon Eestis ei ole mingi oaas keset vaesuse kõrbe, meie elame sama hästi või halvasti nagu kogu rahvas või meie majandus. Kas kuidagi kummaline ei ole eeldada, et kui elementaarsete asjade ostuks peab "Jõulutunneli" jms kaudu raha kerjama, siis sellises riigis toodab keegi järsku Ameerika saadetega võrreldava eelarvega telesaateid?
